Kojujõudmine 2


Terekest üle tüki aja siit Nõmme mändide alt!

Aeg kihutab hirmsa tuhinaga mööda ning tõtt öelda ei ma katsugi sellega sammu pidada – jään juba eos kaotajaks. Pealegi ega asjata öelda, et tark ei torma.

Oleme nüüd juba pisut rohkem kui kuu aega kodus tagasi ja oi kui palju jõudnud ära teha.  Maasikapeenar sai kohe järgmisel päeval umbrohust puhtaks, muru sai mitme päeva peale lõpuks maha niidetud, viis korda oleme jõudnud Haapsalus käia, korra Lääne-Virumaal juubeldada, jaanitada Vanamõisas ja Naissaarel, vanaemale maki ja hunnikuga plaate osta, ämmad Toto kontserdile viia (samal ajal vanaemaga autos YouTube’i soovikontserti pidada), Possega promenaadil jalutada, linnas palju asjatoimetusi ära õiendada, 12 korda kinos käia, ülemist korrust tühjaks kolida ja remondiks ette valmistada, kalmistutel lähimate puhkepaigad üle käia, elu sunnil mitmeid kordi haiglas käia, ise haigeks jääda ja juba nii mitugi viirust läbi põdeda, kogu kuumamaapäevituse jõudsime ka jaaniks maha pesta. Lisaks sellele oleme varbaid ja kõike muud külmetanud nii et seda nägu. Suurest meeleheitest hakkasin juba isegi soojemat väljapääsu otsima. Aa… ja Oskar Lutsu “Kevade” saaga olen ka jõudnud läbi lugeda. Reisu ajal tekkis hirmus nälg paberraamatute järele. Nii ma siis ahmisin kõik neli aastaaega ja Tootsi pulmad üksteise järel ära lugeda.

Ees terendavad juba aga juuli ja august, kuid see ei tähenda veel hoo raugemist. Pigem vastupidi. Algamas on igasugu kontserdid-festivalid, Eestimaa tahab risti-rästi läbi sõitmist, Riia ootab meid külla, uus katus tahab peale panemist, muru jätkuvalt niitmist ja nõnda edasi ja sellest veel edasi kuni külma sügiseni, mil rändlindudel aeg hakata tagasi lõunamaale lendama.

Tagasilennu peale mõeldes meenub, et pole veel kojujõudmisest pajatanudki. Sellest on juba natukene veider isegi kirjutada, kuna jääb see ju nädalate taha. Õigemini 22. mai päevale, mil korjasime oma kompsud kokku ja jätsime majakese ning Kaidiga peatse kohtumiseni. Alustuseks tagastasime oma rolleri ja seejärel kõmpisime sadamasse. Tagasitee on alati tüütu, eks, ja mõtled ainult selle peale, et võiks juba kohal olla. Nii meiegi. Praamisõit möödus kummalgi oma kõrvaklappides tukkudes. Et parajasti juhtus olema täiskuu aeg, oli praam Full Moon Party pidulisi täis, silmad prillidega kaetud, näod loppis ja väsinud, veepudel pidevalt suu juures.

20160522_132716

20160522_143424

20160516_143842

Olime seekord otsustanud lennuki asemel bussiga Bangkoki jõuda. Tuli tunduvalt soodsam ning Ahto on meil jätkuvalt suur lennuhirmur. Sadamasse jõudes andsime jalgadele valu, et esimeste seas laevalt maha tulla ja bussis hea istekoht valida. Sisenesime bussi teisena ning valisime rumala peaga kõige hullema istekoha – teisel korrusel küll kõige esimene, kuid seal ei olnud jalgu üldse võimalik välja sirutada. Istu ja ole ja maga siis niimoodi 12 tundi järjest.

Buss täitus vaikselt inimestega. Lõpuks ei jäänud ainsatki vaba kohta järele. Esimene peatus tehti juba õige varsti. Tankimispeatus. Reisijatele jagati pisike veepudel ja küpsisepakk. Seejärel sõit jätkus. Kuulasin telefonist muusikat ja olin üsna rõõmus. Mulle iseenesest bussisõidud meeldivad. Eriti sellised pikemad.

Tund pärast keskööd tehti söögipeatus. Nimelt kuulus piletihinna sisse ka üks söögikord. Eks ole ju inimene kõige näljasem ikka kell 1 öösel või mis? Istusime lauda ning kuskilt ilmusid teenindajad kes kiirelt valasid veekeedukannust kaussidesse kuuma vett riisiga. Lisandiks oli valida erinevate lihatükkide, kastmete ja juurikate vahel. Liha ma ei tahtnud, kuna selle maitse oli liiga kahtlane. Kes teab, kelle liha see üldse oligi. Istusin siis seal üsna õnnetult, närisin mingeid kõrsi ja luristasin riisi pika hambaga. Korraga tõusis Ahto püsti ja ütles, et aitab küll, läheme ja ostame nüüd pärissööki.

Bussiga oli täitsa mugav sõita. Välja arvatud see, et jalgu polnud kuhugi panna ning see, et busski oli neidsamu väsinud pidulisi täis. Lärmi õnneks ei olnud, küll aga hakkas vetsust õige pea väga halba aroomi levima. See levis kohe kiiresti ja kõikjale. Kahtlustan, et pooltel bussis oli kõhulahtisus, mistõttu teine pool väljakannatamatult oigas ja oma lõhnapudeleid tühjendas. Kokku siis selline hirmus kompott, mis oli naljast kaugel.

Une meelitamiseks olin oma telefoni ööülikooli loenguid täis toppinud, sest elu on näidanud, et need on ühed väga head uinutid. Seekord aga võta näpust – valik juhtus niivõrd huvitav olema, et uni kadus vist küll kuhugi mägede taha ära.

Hommikul kell kuus peatus juht Bangkokis suvalisel tühjal tänaval ja käsutas kõiki välja. Olime kohale jõudnud. Kaks taksot laiutas seal läheduses ja Ahto haaras kiiruga ühel neist nööbist. Nõuti krõbedat hinda, kuid meil polnud aega muud otsida. Jõudsime nibin-nabin väikese hommikusöögi varuga õigeks ajaks lennujaama.

Lend Stockholmi – järgmised 12 tundi. Püüdsin küll magada, kuid sellest ei tahtnud jälle midagi välja tulla. Mäletan lennust ainult seda, et kõrvad olid klappidest juba väsinud ja lennutrajektoor tekitas ärevust. Esiti pidime lendama üle Venemaa, kuid ei tea, mis juhtus, et me seda ei teinud. Lõpuks, kui olime juba Indiast üle ja Afganistani lähistel ning suund Ukraina peal, siis ma hakkasin lihtsalt kartma. Üle Ukraina me siiski ei tulnud – läksime Musta mere peale ja Bulgaaria poolelt panime otse üles Rootsi suunas.

20160523_190417

Stockholmis oli juba jahedust tunda. Küllap me nägime oma saareriietuses välja nagu kaks kalkarit. Tallinna lennule registreerides rääkis teenindaja meiega nii, nagu oleks me üldse elus esimest korda lennujaamas. Oh, kui ta vaid teaks, et meil sai just sealsamas maailmale tiir peale tehtud…

Nüüd oli mitu head tundi lihtsalt oodata. Ostsime võileibu ja muffineid ja jagasime Serbia võrkpallitüdrukutega diivaneid. Väsimus oli nii suur, et sinna oleks võinud kasvõi hommikuni lebosse jääda.

Lend Stockholmist Tallinnasse päikeseloojangu ajal oli nii ilus, et me muudkui vahtisime Soome poole ja Eesti poole ja jälle Soome poole ning Eesti poole… ja imestasime, et kuidas nüüd niimoodi. Ongi saared täpselt nõnda nagu kaardi peal. Nägin Haapsalu ka ära, kuigi pidasin seda oma tarkuses esialgu Rohukülaks.

Igal riigil on oma spetsiifiline lõhn, eks. Tuled lennukist välja ja esimestel sekunditel on seda tunda. Eesti lõhnas seitsme kuu järel nagu… mulgi kapsad.

Ja et asi oleks igati korrektne, olid meile vastu tulnud minu sõber Mari ja Ahto sõber Valdo. Täpselt nagu oktoobris lahkumise ajal.

Ring oligi täis saanud.


Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

2 thoughts on “Kojujõudmine