Kõrvalepõige Malaisiasse vol 4


Pühapäev, 1. mai

Ahto ärkab kell 8:15, vaatab telefonist kella ja mõmiseb, et aega on, maga edasi. Kuna auto, mis viib meid lennuujaama, väljub 10:00, panin äratuse 9:30ks. Ajavahe ununeb täiesti. Ehmatusega läbi une jõuab mulle üllatavalt kiiresti kohale, et telefoni kell on ju Tai ajas! Õige kell on seega 9:15 ja äratus hiilgava ajuga 10:30ks pandud. Tubli, Ave, tubli! Aplodeerin mõttes Ahto sisemisele vaistule ja ronin vastumeelselt voodist välja.

Jagame minibussi kahe prantslase ja kahe hollandlasega, kes on varahommiku kohta väga aktiivsed suhtlejad. Suudan vaid niipalju kaasa rääkida, et oleme Eestist ja suundume Taisse. Sedagi küsimise peale. Seejärel topin klapid kõrva ja naudin pool tundi iseenda seltsi. Märkan, et juhi kõrval istuv Ahto on sedasama teinud. Unine eestlane ei hiilga just viiskusega.

Astume check-in’i järjekorda ja kuuleme kõlaritest, et meie lennule on final call – palutakse otsemaid lauda nr 16 suunduda. Vaatan, et see on tühi ja lähen lauda nr 15, kus mind kohe ka ette võetakse. Viipan ühes pikas järjekorras seisvale Ahtole ja asjaajamine saab ülikiirelt aetud.

Passikontrolli sabas oodates näen, kuidas ametnik kõrvutab arvutiekraanil Ahto passipilti ja sekund tagasi tehtud kaamerapilti. Passime peale, et ametnik ei näeks, ja teeme teineteisele nägusid. Pühin veidi und silmast ja püüan võrdlemisi loomulikku näoilmet saavutada. Passipilt on mul ju aastast kaks tagasi. Ajast, mil mul eriti palju juukseid polnud. Et siis näodki klapiks, eks. Ametniku ette jõudes tervitan rõõmsalt ja ulatan dokumendi. Härra lööb lahkumistempli sisse ja võin minna. Kõhklen sekundiks, vaatan ametnikule otsa ja ootan konksu. Kõik on korras, võite minna. Ei mingit pilti, ei mingeid sõrmejälgi. Nii reisivad VIP’id!

Olen oma vastse erikohtlemise tõttu uhkusest lausa puhevil ja panen vales suunas ajama. Ebatäpsus tervitab meid alles hoone lõpus. Aasta rännumehed!

Lend kestab jällegi poolteist tundi ja Suratthani lennujaamas ostame saarele tagasisõidupiletid. Kummaline, et saarelt lahkumine on poole odavam kui sinna saabumine. Teenindaja jagab meile kätte käsklused kohe bussi minna. Mul on au olla esimene siseneja ja valin teise korruse esimesed istmed. Seejärel passime üle poole tunni tühja. Kuulan mussi ning Ahto juba magab. Pooleteise tunni pärast jõuame sadamasse.

bussis

Praamini on veidi üle tunni aega. Istume kohvikus ja nälgime. Kaardiga maksta ei saa ja ATM ei tunnista mu panga plastikut. Väike déjà vu tunne hakkab tekkima. Enamus sularaha läks ennist praamipiletite peale ning viimaste kopikate eest ostame nüüd putkast ühe vee ja Coca Cola. Istume ning põrnitseme teineteist üle laua ja arutame, et kuidas see nüüd jälle nii sai minna – et on, aga kätte ei saa. Sügava ohkega toob Ahto kotist küpsised lagedale. Vaatan neid, krimpsutan nina ja hakkame sööma… kuni on aeg praamile minna.

Ahto magab enamuse sellestki sõidust maha. Vaatan teda ja tunnen kadedust. Koju jõuame õhtul kell 19 ning terrassil istudes ja Kaidile muljetades leiame, et Kuala Lumpurisse võiks iseenesest teinekordki minna. Sest noh, linnud ja lilled ja liblikad ju…

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga